Kas palgata kogemustega spetsialist või algaja?

Ettevõtjana, eriti väikeettevõtjana, on meil alati küsimus, kuidas leida abi? Keda võtta appi? Ja kui selle kellegi leiame, siis kuidas küll leida see raha, et talle maksta. Laialt levinud on soovitus: palka parim, keda suudad leida ja keda saad endale sel hetkel lubada (palgakulu mõttes). Ja kui ei saa lubada, siis käitu nagu startup ehk kaasa investorid kelle raha eest palgata.

Meie kui ettevõtjate unistus on leida inimene, kes oskab teha seda mida meil on vaja ning veelgi parem kui ta oskab enamgi ja õpetab ka meile uusi oskusi. Me unistame, et ta töötab sama pühendunult kui ettevõtte omanik. Me unistame, et ta tegutseb alati ettevõtte omaniku huvides ja on täielikult lojaalne. Lühidalt me unistame ideaalsest töötajast, kes on aus ja energiline ning kes kogu oma ärkveloleku aja mõtleb sellele kuidas meile maksimaalselt kasulik olla ning seejuures võiks ta veel küsida tagasihoidlikku töötasu, et me tegelikult ka suudaks seda koos kõikide maksudega tasuda.

Milline on reaalsus? Kui tööd otsib heade teadmiste ja oskustega inimene, kellel on pikaajaline kogemus tööülesannetega milleks me teda palgata soovime ja ta soovib seejuures realistlikku töötasu, siis peaks tööle minema häirekell. Ja kui me seda häirekella ignoreerime ja seda me väikeettevõtjatena teeme, sest oleme niivõrd töösse mattunud ja niivõrd õnnelikud, et keegi selline ometi meie juurde tööle tahab tulla, siis me saame karistatud. Väga paljudel juhtudel on tegemist hoopis ohtlikku inimesega, kellegagi, kes on töölt vabastatud halbade isikuomaduste tõttu. Suurim oht mis meid väikeettevõtjana saab tabada on energiline teadmistega inimene, kes tegutseb isikliku kasu saamise eesmärgil. Nimetagem seda kuidas tahate, kuid suures pildis saab sellise inimese tegutsemise kokku võtta nimetusega „vargus”. See inimene võib varastada meie aega ja kulutada meie raha näiteks simuleerides töö tegemist. Või tegemist võib olla otsese vargaga, kes lisaks eelnevale varastab ka ettevõttele kuuluvat vara.

Toon siinkohal ühe näite, mida olen isiklikult lähedalt näinud:

Palgati müügiesindaja, kelle töö sisu oli käia ettevõtte valdkonna klientide juures, tutvustada tooteid ja võtta tellimused. Kuna tegemist oli väikeettevõttega, kus töötajaid täielikult pimesi usaldati, siis ta viis ka müüdud tooted kohale ning võlgnevuse korral helistas klientidele, et neile tasumist meelde tuletada. Tema oskused ja teadmised olid super, täiega tasemel, oskas inimestega hästi suhelda ja sai ka oodatust rohkem tellimusi, lisaks uued kliendid. Ta teenis lisaks palgale välja lisatasu. Mitmed kuud hiljem too tubli müügiesindaja haigestus. Kuna mõned tema leitud kliendid olid maksetega hiljaks jäänud, siis asus omanik ise nendesse ettevõtetesse helistama, et tasumist meelde tuletada. Mis selgus? Võlgu olevad ettevõtted kuulsid esimest korda, et selline ettevõte on üldse olemas. Samuti kinnitasid nad, et pole kunagi kohtunud selle tubli müügiesindajaga. Ja lõpuks küsisid, et milleks meile peaks olema selliseid tooteid vaja, me ju üldse ei tegutse selles valdkonnas?!? Reaalsus hakkas selguma… tegemist ei olnud tubli müügiesindajaga, vaid energiat täis intelligentse vargaga. Reaalsuses oli ta viinud ettevõtte tooted pandimajadesse, väljastanud arved suvaliste ettevõtete nimele ning võtnud vastu palga koos lisatasudega „hea töö eest”.

Milline on Sinu lugu kogenud spetsialistiga? Palun jaga seda kommentaarina.

Oletame siiski hetkeks, et suudame leida kogemustega spetsialisti, kes on aus ja kes soovib töökohta vahetada ning ta on valmis Sinu heaks tööle hakkama ja kellele Sa suudad küsitud palka maksta. Kas siis on õnn Sinu õuel? Michael E. Gerber ütleb enda enam kui kaks miljonit eksemplari müünud raamatus „Ettevõtlusmüüt”, et ka siis pole veel õnn ettevõtjal käes. Miks? Sest see uus inimene tuleb ettevõttesse oma kogemusega, oskustega mille talle on õpetanud mõni teine ettevõtja ning ta asub tegutsema nii nagu ta on harjunud tegutsema. Sa enamasti ei suuda teda ümber õpetada. Eriti kui Sa ka ise ei tea täpselt või pole mõelnud täpselt läbi, kuidas Sinu ettevõttes neid ülesandeid peaks täitma. Tüüpilise väikeettevõtjana Sa palkad inimese, tutvustad talle lühidalt mida on vaja teha ning jätad seejärel inimese rahule – hakka tööle. Gerber nimetab seda delegeerimiseks läbi lahtiütlemise. Sa jätad inimese omapäi. Mõnda aega võib see isegi toimida kuniks helistab Sinu pikaajaline klient ja annab teada, et kui see asi niiviisi jätkub, siis ta peab leidma uue koha kuskohast neid asju või seda teenust osta. Ja hea on kui ta helistab, Eestis pigem kaob ta lihtsalt ära. Tüüpilise väikeettevõtjana Sa lased sellise jama peale selle inimese lahti ning asud uuesti ise asju tegema, sest Sa usud: ainult mina oskan seda õigesti teha, ainult mina hoolin piisavalt, et seda õigesti teha. Sa vähendad enda ettevõtte piisavalt väikeseks, et saaksid asjad „kontrolli alla” ning Sa ei usalda enam kunagi kedagi. Unistus on surnud, alles on jäänud vaid töö, rutiini türannia.

Lahendus? Kas siin on siiski võimalus, lahendus, kuidas väikeettevõtja saaks suureks kasvada? Peab olema, sest osa inimesi ju seda suudab. Mida nad teavad, mida me veel ei tea?

Esiteks võib Gerberi sõnul suuremaks kasvamine tulla inimese elu hinnaga ehk ettevõtja lihtsalt töötab kogu aeg, et asjad kontrolli all hoida. Ära jääb vaba aeg, ära jäävad ühised õhtusöögid perekonnaga, ära jääb liikumine ja spordi tegemine. Töö, see on elu mõte. Ettevõte, see on see, mille allesjäämise ja käigus hoidmine haarab iga mõtte, see ongi elu.

Parema lahendusena tutvustab Gerber raamatus „Ettevõtlusmüüt” kontseptsiooni mida ta kutsub ettevõtlusperspektiiviks. Ettevõtlusperspektiivist lähtudes alustame oma ettevõtet hoopis teistmoodi. Kohe päris alguses loome ettekujutuse sellest, milline see ettevõte lõpuks välja näeb. Selle asemel, et küsida millist tööd on vaja teha, küsime kuidas peab selline ettevõte toimima? Raamatus ütleb ta: „Ettevõtlusperspektiiv näeb ettevõtet kui väliste tulemuste tootmise süsteemi — kliendile — ja selle tulemuseks on kasum.” Tulemuste tootmise süsteem?!? Vaatame lähemalt kuidas sellist süsteemi luua. Põhjalikumalt on sellest juttu raamatus „Ettevõtlusmüüt” ja selle järgedes. Tulemuste tootmise süsteem luuakse ettevõtlusmudeli järgi, mille eeskujuks on ärimudeli frantsiisimine. Kui ma nimetan Sulle ühte maailma edukamat ärimudeli frantsiisimise süsteemi, siis Sa mõistad, et iga tegevus selles ettevõttes toimub täpselt vastavalt süsteemile ja seda viivad ellu algajad, enamasti keskkooli õpilased. Kuid siiskohal on ohuks Sinu reaktsioon – enamus väikeettevõtjaid reageerivad esimese hooga – ei, mitte mingil juhul, sellist kehva toodet ma küll pakkuma ei hakka või niiviisi robotina ma küll tööle ei hakka, unusta ära. Gerber näitab meile raamatus mida ja kuidas üle võtta sellelt edukalt ärimudeli frantsiisimise süsteemilt mida me tunneme McDonald’sina. Eestis tegutsevad lisaks väga paljud edukad ärimudeli frantsiisid. Ükskõik milline poekett või kohvikukett mida Sa näed sadades asukohtades üle maailma – nad kõik kasutavad kas ärimudeli frantsiisimist või vähemalt ideed selle taga. Ja seda soovitab Gerber teha ka väikeettevõtjatel.

Gerber soovitab alustada süsteemi loomisest selleks, et saaksid palgata algajad.

Algajad, kellel puuduvad töö tegemiseks kõik vajalikud teadmised ja oskused, kuid kellel on head isikuomadused. Isikuomadused nagu ausus, õppimisiha, arenemissoov ning energiatase millega seda teha. Sinu süsteem, Sinu ettevõtte käsiraamat, õpetab ja juhendab kuidas Sinu ettevõttes asjad käivad. Kuna algaja pole neid tegevusi kunagi varem teinud, siis ta õpib neid tegema Sinu juhendamise järgi ning kuna tal pole varasemaid kogemusi, siis ta jääbki neid tegevusi tegema nii nagu Sina õpetad. Mitu algajat saaksid Sa ühe kogenud spetsialisti asemel palgata? Enamasti on see vastus kaks või rohkem. Lisaks sunnib süsteemi loomine Sind läbi mõtlema, mida selles ameti olev inimene tegelikult tegema peab ning kuidas seda Sinu ettevõttes tehakse.