Ühe inimese ettevõte tutvustus

Oleme aastaid rääkinud sellest kuidas oma ettevõtet kasvatada… ja mitte ainult… olen ise enda ettevõtete kasvatamisesse pannud tohutult aega ja raha. Ja iga kord kui olen arvanud, et nüüd, nüüd hakkab asi minema – palkan täisajaga töötaja, kes võtab minu kohustused üle, siis reaalselt on asi täiesti käest ära läinud – ärkveloleku ajast jääb väheks, ajaline paindlikus kaob (pean olema tööl kui töötaja on tööl) ja kogu rahaline varu lihtsalt “põleb” (nagu idufirmad armastavad öelda). Kuniks rahavarud on põletatud ja olen alguses tagasi.

Ja siis sattusin kuulama 2019 aasta aprillis Robert Kiyosaki intervjuud Paul Jarvisega (järelkuulatav siin).

“Ühe inimese ettevõte” kõlas nagu provokatsioon. Ja alapealkiri pani mind seda raamatut tellima: “Miks väikeseks jäämine on ettevõtluses järgmine suur asi”

See raamat pani mind nägema ettevõtlust teise nurga alt ja avardas minu arusaama võimalustest ning “normaalsusest”.

“Ühe inimese ettevõte” ei tähenda ilmtingimata ühe inimesega ettevõtet. Paul Jarvis kutsub meid üles seadma kasvu kahtluse alla – kas kasvamine ikkagi suurendab ettevõtlusvabadust või hoopis piirab seda? Kas kasvamine toob meid finantsvabadusele lähemale või viib hoopis finantsvabaduse kaugemale? Millal on meie väikeettevõte valmis kasvamiseks?

[inf_infusionsoft_inline optin_id=”optin_7″]

Kas ta tõesti ütleb, et suurelt mõtlemine on halb?

Vaatasin raamatu teksti läbi ja leidsin, et Paul Jarvis kordab seda mõtet raamatus kahel korral ehk see on tema selge veendumus, millega me ei pea nõustuma.

Sa mõtled liiga suurelt kui Sinu ettevõtlusalane idee nõuab alustuseks palju raha, aega või ressursse või see vajab välisrahastust või riskikapitali.

Paul Jarvis, raamatus “Ühe inimese ettevõte”

Muidugi ei lõppe tekst lihtsalt selle veendumuse avaldamisega, vaid sellele järgneb soovitus: “Eemalda oma ideest kõik liigne ja mine tagasi asja tuumani – tee seda kohe, tee seda odavalt ja tee seda kiiresti – Sa saad seda hiljem järk-järgult edasi arendada. Alusta ilma automatiseerimiseta, infrastruktuurita ja püsikuludeta. Alusta ühe kliendi teenindamisega. Seejärel järgmise. See suunab Sinu fookuse inimeste aitamisele sellega, mida Sul praegusel hetkel pakkuda on. Tegele asjadega nagu müügitunnelid ja automatiseerimine siis, kui Sinu üllatav ja meeldiv isiklik kontakt klientidega ei ole enam vajalik. Me kõik oleme vaimustunud uutest tehnoloogiatest, uuest tarkvarast ja uutest seadmetest ning liiga sageli üritavad suured ettevõtted ja isegi ühe inimese ettevõtted neid oma olemasolevatesse struktuuridesse integreerida, eesmärgiga „sammu pidada”. Probleemiks on siinkohal „lihtsa” pidamine „kergeks”. Sageli proovime me olla lihtsamad ning lõpetame keerukamatena.”

Teises kohas järgneb sellele soovitusele: “Kuid kui Sinu idee nõuab alustuseks palju raha, aega või ressursse, mõtled Sa tõenäoliselt liiga vara liiga suurelt. Tule oma soovidega allapoole, selleni, mida saab teha nüüd ja kohe, odavalt ja kiiresti, ning siis korda seda.”

Ehk kontekst siin on selles, et suurelt mõeldes on lihtne luua endale “suur” takistus ja üldse mitte alustada või jätkata. Teiseks “suurelt mõtlemise” ilminguks on näiteks Eestis kogu meie idufirmade kultuur ja Paul Jarvis vastandab end sellele – ta on kriitiline investorite raha põletamisele ja osaluse äraandmise suhtes ning kõige selle suhtes, mis sellega kaasneb.

Kas eesmärkidel peaks olema ülemine piir (maksimum)?

“Ühe inimese ettevõte” autor Paul Jarvis soovitab seada eesmärkidele ülemised piirid. Miks see on üldse teema? Kui Sa oled ettevõtja, siis Sa mõistad seda veidi selle üle mõtiskledes. Kui oled palgatöötaja, siis võib olla on see küsimus täiesti arusaamatu. Seega veidi ettevõtja kontekstist:

Kui Sa oled palgatöötaja, siis Sul on kindel tööaeg (enamasti) või kindel eesmärk töötulemuse osas. Kui Sa oled ettevõtja, siis Sul on vabadus end otseses mõttes surnuks töötada (paljud ettevõtjad on uhked enda 80 tunniste töönädalate üle) ja võtta pidevalt uusi töötulemuse eesmärke ette kuniks … enam ei jaksa (või hullemal juhul saadki infarkti ja lõpetad surmaga – väga levinud ettevõtjate seas). Seega Paul Jarvise sõnum ettevõtjatele on – sea endale maksimum ehk eesmärgi ülemine piir. Ja edasi naudi enda tulemusi.

Rahalised eesmärgid

Meist paljud on alustanud enda ettevõtet mõne rahalise eesmärgiga. Esimene eesmärk võib olla näiteks teenida piisavalt palju kasumit, et saaks enda ettevõttest sama palju raha kui palgatööl käies. See on üsna kiiresti saavutatav. Aga edasi? Rohkem, veel enam, ja palju rohkem – tüüpilised järgmised eesmärgid. OK, ütleme, et nüüd on kasum niipalju, et see katab minu isiklikud kulud kahekordselt? Kas peaks edasi pikki päevi töötama? Tüüpiline vastus on jah, edasi, sest selline olukord on ajutine – isiklikud kulud “tulevad” järgi – pikki tööpäevi on vaja pereliikmetele “kompenseerida” kallite puhkusereisidega, kallite “mänguasjadega” jne. Seetõttu ei saa lõpetada ega isegi mitte aeglustada. Mis puudutab neid kalleid perepuhkuseid, siis tüüpilise ettevõtjana Sa tegeled ka puhkuse ajal tööga. OK, kas millalgi on küllalt? Kas suudame panna paika rahalise eesmärgi, mida me ei ületa ettevõtjatena? Oletame, et Sinu pere kulud on 2000 eurot kuus. Kui Sinu ettevõte suudab tekitada 4000 eurot kuus isiklikuks kasutamiseks, siis kas seda ettevõtet peaks edasi kasvatama? 4000 sisse ja 2000 välja, annab Sulle võimaluse ülejäänud 2000 investeerida (ja astuda Jaagu 50% klubisse).
Ma usun, et saad poindist aru. Kuid enamasti eesmärke seades me ei mõtle maksimumile. Paul Jarvis esitab meile väljakutse, seda edaspidi teha.

Näide Pauli sõbrast raamatupidajast

Raamatus on üks näide Pauli sõbrast raamatupidajast, kes tegutseb ühe inimese ettevõttena ja on fokusseerinud enda tegevuse Kanadas maksuaruannete koostamisele (meie tuludeklaratsiooni ja/või majandusaasta aruande analoog). Pauli raamatupidajast sõber on seadnud endale eesmärgi maksumimumi, kasutades eelmis näidet, oletame, et see on 48000 eurot aastas isiklikku tarbimisse. Kui Pauli sõber raamatupidaja saavutab eesmärgi ja raamatu näites saavutab ta selle enamasti augustiks, siis ülejäänud aasta võtab ta vabaks ning tegeleb enda matkamise hobiga. Alternatiiv oleks tal pakkuda täis raamatupidamise teenust, mis enamasti sisaldab ka palgaarvestust, kuluarvestust ja muid iganädalaseid või igakuiseid toiminguid kogu aasta vältel ning kasvamiseks palgata töötajaid, keda juhendada – nii saab kokku kiiresti tüüpilise 10-12 tunnise raamatupidamisettevõtte omaniku tööpäeva (8 tundi juhendamist + kuni 4 tundi “enda töö” tegemist). Analoogne valikuvõimalus on pea igal ettevõtjal – milline on Sinu valik? Kirjuta mulle enda valikust kommentaar.

[inf_infusionsoft_inline optin_id=”optin_7″]

Minimaalne elujõuline kasum

Tsiteerin veidi raamatut: “Sinu minimaalne elujõuline kasum – mitte klientide arv, mõõdetud kasv ega ka mitte müügikäive – on Sinu ettevõtte jätkusuutlikkuse kõige otsustavam näitaja. Kui Sa teenid kohe algusest peale kasumit, oled Sa võimeline välja mõtlema kõik muu. Kui Sinu väljaminekud on madalad, jõuad kasumini kiiremini. Otsuseid tuleks teha lähtuvalt realiseeritud kasumist, mitte tuginedes kasumi tekkimise võimalikkusele. See on niivõrd oluline ja peamine erinevus, kuidas kasvule orienteeritud ettevõtted ja ühe inimese ettevõtted tegutsevad. Kui ühe inimese ettevõttel peakski olema vajadus kasvada, saab see toimuda ainult siis, kui mõõdikud põhinevad tegelikul kasumil, mitte lootusrikastel kasumiprognoosidel.

Sinu minimaalne elujõuline kasum võib alguses olla väike, sest ühe inimese ettevõtted alustavad tavaliselt ainult ühe inimese või pisikese meeskonnana, koosnedes kahest kuni kolmest inimesest, kellel on võimekus ja oskused luua seda, mis loomist vajab. Need meeskonnad kasvavad suuremaks vaid siis, kui inimesi on tõepoolest juurde vaja ja kui kasum on võimeline seda toetama. Kasum tekib, kui ettevõte teenib piisavalt raha, et katta omaniku (või omanike) palk; see on „minimaalne“ osa minimaalsest elujõulisest kasumist, kuna ühe inimese ettevõte saab olla täiskohaga ettevõtmine vaid siis, kui selle raha sissevool on piisav vähemalt ühe inimese ülalpidamiseks.

Elujõulisus seisneb selles, et minimaalne elujõuline kasum kas jätkab selle ühe inimese ülalpidamist pikema aja jooksul või see suureneb ajas. Mida elujõulisemaks Sinu ettevõte muutub, seda rohkem saab Sinu kasum tõeliselt kasvada. Sealt alates võid Sa otsustada endale rohkem maksta, keskenduda eskaleeruvatele süsteemidele, töötada vähem ja jätkata endale samas mahus maksmist, investeerida täiendavalt ettevõttesse või suurenenud sissetuleva raha toel kasvada. Valik on Sinu.”

Kommentaar ja miks see osa kõnetas

Kas see osa raamatust ei tundu selline talupoja tarkus? Ometi on meil ühe populaarsem hoopis vaadata startupinduse poole – idufirmad peavad normaalseks “raha põletamist” st. kulutavad rohkem kui neil on kasumit, lootuses, et ühel päeval kasvab müük suuremaks kui nende kiiresti kasvavad kulud. Ja vähestel see ka õnnestub, kuid enamikul mitte. Ma püüan sellest iduettevõtete asjandusest aru saada… kuna selle ümber on niipalju elevust, kuid talupoja tarkus tõmbab ikka reaalsete asjade juurde – mis on juba täna reaalsed, mitte unistustes, võib-olla, kunagi. Kui Sa ei saa “raha põletamise” kasulikkusest aru, siis tea, et Sa pole üksi.

„PÜSIKULUD = SURM“

Miranda isa raamatus “Ühe inimese ettevõte”

Siia juurde käib raamatust läbi käinud mõte „PÜSIKULUD = SURM“. Keegi Miranda jagas seda enda isa põhimõtet raamatu autoriga. Ja tõesti kui mõelda kasumile ja püsikuludele, siis need on pöördvõrdelises seoses. Püsikulud on nagu koletis, kellele peab kogu aeg süüa andma, hoolimata sellest kas Sul on müüki või mitte. Selline äkkkriis nagu 2020 alguses oli, tapab ettevõtted, millel on suured püsikulud (või peaks juba kasutama “olid”, sest nad on juba surnud). Ühe inimese ettevõtte lihtne talupoja loogika väldib suurte püsikulude kokku kuhjamist. Ja seega oledki selline ettevõte mida autor kirjeldab “liiga väike, et ebaõnnestuda”.

“Järgne oma kirele” on vastutustundetu ärinõuanne

Ma olen üsna kindel, et oled sellist nõuannet kuulnud – tee ettevõte valdkonnas, mille suhtes Sul on kirg. Alusta ettevõtlusega valdkonnas, mis on Sinu lemmikhobi. Tee seda, mis Sulle meeldib. Ja me ühiskonnana imestame, miks nii paljud alustavad ettevõtjad ebaõnnestuvad?!? Kirel põhinev mõtteviis keskendub sellele, mida maailmal on pakkuda Sinule ja see ühildub väga harva sellega, mida teistel on vaja ja mille eest nad on valmis maksma. Seega kui alustad ettevõtet, mis tugineb Sinu kirele, siis… 99,9% juhtudest oled määratud ebaõnnestuma [ok, selle numbri ma mõtlesin ise välja, kuid küll Sa saad poindist aru].

Oot, oot, Peeter, võid Sa mõelda. Kas meil Eestis ei ilmu just mitmeid raamatuid sel teemal, mis soovivatavad keskenduda enda “elu kutse”, “oma tõelise kire”, “unistuste elu” jne avastamisele ja järgnemisele. Lisaks kõlavad pealkirjad nagu “avasta enda tõeline potentsiaal” jne. Need on kõik head üleskutsed, kuid alles pärast ühte väga olulist sammu.

Kohustuslik samm

Edukad ettevõtjad, maailma mõttes, on öelnud, et nad ei järgnenud oma kirele, vaid avastasid oma kire hoopis kogemata meeletu töörügamise käigus.

See kohustulik samm, mida paljud tahavad kas teadlikult või mitteteadlikult unustada, on meeletult suure hulga töö tegemine, mida teised hindavad Sulle selle eest korraliku tasu maksmisega. Sellest on “Ühe inimese ettevõte” raamatus pikemalt juttu.

Seega, miks siis sellised üleskutsed nagu “järgne oma kirele”? Lühike vastus: see müüb paremini, 100x paremini kui see millest ma Sulle praegu räägin (tööd on vaja teha, teistele kasulikku tööd). Meie aju on loodud otsima otseteid, jätma vahele raskuseid jne. Head turundajad kasutavad seda ära ja müüvad Sulle järjekordse raamatu, koolituse, kokkusaamise, kalli nädalavahetuse kus iganes jne lubades, et lahenduseks on kirg ja sellele järgnemine.

Tegelikult ka tahan, et Sa saavutaksid finantsvabaduse

FTE ja mina oleme võtnud ette teise tee – ma tegelikult ka tahan, et Sa saavutaksid finantsvabaduse, mitte unistustes, kauges tulevikus, vaid realistlikus lähitulevikus (max 10 aastat, pigem on see 5 aastaga tehtav) ja seepärast me toome Sinuni “Ühe inimese ettevõte” raamatu.

Peeter Pärtel, ettevõtja ja kinnisvarainvestor, FTE kirjastuse asutaja

Selles raamatu seisab näiteks mõte: “Sul peab olema oskus, mille eest Sulle makstakse või millega Sa lood tooteid, mida müüd, kuid Sul peab olema ka põhjalik arusaamine võtmeteemadest nagu turundus, raamatupidamine ja müük.” See pole kirele järgnemine… me ei uinuta Sind ilusate piltide ja lubadustega, vaid tegelikult ka, kui Sul pole täna oskust, mille eest teised on valmis Sulle kui ettevõtjale hästi maksma, siis #!#! [mis iganes poolropp sõna] omanda selline oskus! Ja ole lõpuks kasulik enamale kui ühele tööandjale.

Veel mõtteid raamatust: Seega ärinõuanne, mille kohaselt me kõik peaksime „järgnema oma kirele“, vihjab, et me peaksime saama palka töö eest, mis on kogu aeg nauditav ja see on iganenud või pigem pole see nõuanne kunagi kasulik olnud nõuande saajale. Kirg ei ole katalüsaator, mis loob edu, vaid sagedamini see, mis areneb välja pärast edu saavutamist. (Siin on mõeldud seda, ja seda olen ka ise tundnud, et kui Sa pakud midagi, mida teised tahavad ja selle eest hästi maksavad, siis kirg selle tegevuse kordamise suhtes üha suureneb [nagu ka pangakonto jääk] ja nii on tõesti lihtne olla kirglik 🙂

Kokkuvõte

Raamatust selle teema kokkuvõte: Lõppude lõpuks taandub ettevõtlus teiste teenindamisele vastastikku kasulikul viisil. Kliendid annavad Sulle raha, tänu ja entusiasmi ning Sina lahendad nende probleeme, süstides oma ainulaadseid oskusi ja teadmisi millessegi, mida Sa neile müüd.

Head lugemist! Alusta palun tasuta osast ja saad soodsama pakkumise kogu raamatu tellimiseks.

[inf_infusionsoft_inline optin_id=”optin_7″]